Koorisin köögis kartuleid, kui minu juurde keksis Koit(kolme ja poolene) ja ütles, et tal on kõht tühi. Minu vastuse peale, et ma just kooringi kartuleid, leidis ta, et see ikka ei täida kõhtu ja järgmisel hetkel leidis ta maas olevast kotist kinnise paki küpsiseid. Küsimise peale, kas võib, lubasin ning lisasin, et oota kuni ma kartuli kooritud saan, siis teen lahti. Koit vastas selle peale, et ta läheb ja võtab käärid. Mina teades, et käärid on elutoas kummuti peal teiste asjade taga, palusin, et ta ikka ootaks veidi. Seepeale vastas ta:" Küll ma saan!" ja läkski. Mõne minuti pärast tuli ta käärid peos minu juurde, ise nii õnnelik. Küsimuse peale, kas said lahti, vastas ta, et jah aga teistmoodi (ehk mitte siis nii nagu mina oleksin teinud) ja natuke on veel kinni. Läksin vaatama. Pakk oli kenasti lahti, küpsised kõik ilusti sees. Küsisin siis, et kuidas sa need käärid kätte said ja ta näitas seepeale oma venna pinalit, mis seisis sealsamas madala riiuli peal.
Loo moraalile võib igaüks ise mõelda ;)
