Täna kirjutan sellest, kuidas õpetada eluks vajaminevat ehk kuidas saada hakkama pettumusega.

Meie perel oli juba pikka aega plaan sõita 8.märtsil Haapsallu. Tahtsime minna Iloni imedemaale, jalutama ja sööma. Kena plaan.

Päeva esimene pool oligi paljulubav. Äratus oli küll veidi hiline, kuid kõik olid kannatlikud ja rõõmsameelsed. Panime riidesse, auto mootor juba surises kui äkki - Koit oksendas. Kuna pea kõik pereliikmed põdesid selle haiguse eelmistel nädalatel läbi, siis teadsime enam-vähem mis ees ootas. Siiski vahetasime riided ja asusime teele.

Kui komandik teest sõidetud, pidime siiski olude sunnil koju tagasi pöörduma. Laps oli haige.
Kauaoodatud päev untsus. Pettumus suur.

Ei saa öelda, et nüüd on kõik hästi, või et olukord oleks kontrolli all. Koit on kümneid kordi oksendanud. Kõik on aidanud, kes koristada, puhtaid riideid otsinud-toonud, teed keetnud, apteeki rohu järele sõitnud jne

Ehk, parim viis pettumusest üle saada, on teenida. Nii lihtne see ongi!

Uus aasta :D

Nonii.

Aasta 2012 on kenasti käima läinud. Hoog on olnud nii suur, et pole jõudnud siia mitte midagi kirjutada. Paha lugu!

Võtan siis kahe kuu asjad lühidalt kokku.

Kütsime. Remontisime esikut. Pidasime pereõhtuid. Lugesime. Õppisime luuletusi. Kelgutasime-suusatasime-uisutasime. Käisime loomaaias. Raamatukogus. Kontserdil. Maal. Külas. Kirikus. Väljas söömas. Suhtlesime sõprade-tuttavate ja võõrastega. Vaatasime dokumentaalfilme. Küpsetasime ja kokkasime. Pidasime sünnipäevi. Paul tegi trenni ja käis võistlustel. Mängisime pilli. Olime vahepeal veidi haiged. Koristasime. Meisterdasime. Õppisime. Arutasime asju.

Viimane "suvenädal" :D

Tavaliselt ma ei mõtle selle peale eriti miks meie lapsed on koduõppel, kuid kuna ma lugesin ühe õe postitust tema põhjustest ja oli selline suur äratundmisrõõm, et jah just nende samade asjade pärast me seda teemegi, siis mõtlesin, et panen selle siis ka oma sõnadega, eesti keeles kirja:)
1. Taevane Isa on õnnistanud mind teadmisega, et koduõpe on just see õige, kõige parem haridus meie pere lastele. Olen saanud jätkuvalt ilmutusi, et see on ainuõige meie jaoks. Minu jaoks on kõige tähtsam järgida alati Püha Vaimu ja täita kõiges Taevase Isa tahet. Me tunneme, et see on Tema tahe.
2. Lapsevanemana vastutan mina oma laste hariduse eest, õppigu nad siis koolis või kodus. Mul on kodus vabadus õpetada oma lastele parimatest raamatutest, nii nagu Püha Vaim mind juhatab. Meie pere lapsed ei pea sulanduma Paabüloni, et olla aksepteeritud. Nad julgevad olla "teistmoodi".
3. Me soovime, et meie poistest kasvaksid tublid abikaasad ja isad ning tütrest armastav ema ja kaasa, et tulevikus oleks neid, kes ehitaksid paremat ühiskonda. Iga lapse jaoks on individuaalne nö programm, vastavalt nende vajadustele ja soovidele. ´
4. Ma soovin, et meie perekond oleks neile kõige tähtsam sotsiaalne õpikogemus, et nad võiksid õppida armastama ja tunda armastust. Me veedame palju aega koos, õpime leidma üksteisest rõõmu, saame osa üksteise püüdlustest, saavutustest ja vahel ka läbikukkumistest. Oleme üksteisele parimad sõbrad.
5. Ma soovin, et mu lapsed õpiksid eluks vajalikke vaimseid ja füüsilisi oskusi, et nendest saaksid ühel päeval ustavad, vastutustundlikud, ise hakkama saavad täiskasvanud. Näen, et elus on palju tähtsamaid asju, kui see mida tänapäeva kool õpetab. Hoolivus, leidlikkus, koostöö, kannatlikkus, mõistmine jne jne jne Ja muidugi igapäevased, tavalised asjad nagu toidu valmistamine, aia pidamine, koristamine, lapse hoidmine jne Ühesõnaga ELU!

Ma olen nii tänuliku Taevasele Isale, et Eestis on koduõpe lapsevanema soovil lubatud. Ma tean, et see on meie perele parim ja kindlasti oleks veel palju peresid, kellele see sobiks ka;)

Perepäev!

Eile oli suurepärane päev, aga sellest kõigest millalgi hiljem;D