Täna kirjutan sellest, kuidas õpetada eluks vajaminevat ehk kuidas saada hakkama pettumusega.

Meie perel oli juba pikka aega plaan sõita 8.märtsil Haapsallu. Tahtsime minna Iloni imedemaale, jalutama ja sööma. Kena plaan.

Päeva esimene pool oligi paljulubav. Äratus oli küll veidi hiline, kuid kõik olid kannatlikud ja rõõmsameelsed. Panime riidesse, auto mootor juba surises kui äkki - Koit oksendas. Kuna pea kõik pereliikmed põdesid selle haiguse eelmistel nädalatel läbi, siis teadsime enam-vähem mis ees ootas. Siiski vahetasime riided ja asusime teele.

Kui komandik teest sõidetud, pidime siiski olude sunnil koju tagasi pöörduma. Laps oli haige.
Kauaoodatud päev untsus. Pettumus suur.

Ei saa öelda, et nüüd on kõik hästi, või et olukord oleks kontrolli all. Koit on kümneid kordi oksendanud. Kõik on aidanud, kes koristada, puhtaid riideid otsinud-toonud, teed keetnud, apteeki rohu järele sõitnud jne

Ehk, parim viis pettumusest üle saada, on teenida. Nii lihtne see ongi!