Ma mäletan, kui hakkasin aastaid tagasi C-E lugema õpetama. Ta oli just saanud 7-aastaseks ja ei ilmutanud ikka veel mitte mingisugust huvi lugemise vastu. Aegajalt lugesin ma lastele muidugi ette, kuid ei märkigi ise lugema hakkamisest.
Ühel päeval kutsusin ta enda juurde magamistuppa, pikutasime voodil ja vaatasime Poku aabitsat. C-E oli segaduses, oli näha ja tunda, et ta oleks hea meelega kusagil mujal ja teeks midagi muud. Jätkasin, lugesin, näitasin pilte ja üritasin aidata tal tähti veerida. 10 minutit hiljem olime mõlemad pisarais, päev oli rikutud... Tean-tean, tegin mitu metoodilist viga...küllap oli minu alateadlik soov, kuna ma ise naudin lugemist, et ta võiks kogeda seda imelist raamatute maailma ja ka maailma surve, et ainult pool aastat veel ja siis tuleb minna kooli. Samas seisis seal voodi kõrval ka M ja jälgis kõike mida me tegime.
Loobusin mõttest C-E lugema õpetada. M aga tuli iga päev minuga "lugema". Õhtuti lugesin kõigile kolmele ette.
Ühel heal päeval, sama aasta suvel, hakkas C-E lugema ja siis ikka kohe korralikult ja palju. M hakkas lugema umbes samal ajal. P-K umbes aasta hiljem. Ehk C-E 7 1/2 -, M 5- ja P-K 4 aastaselt. B-P on viie aastane ja on äärmiselt huvitatud tähtedest, eriti kirjutamisest. Mõni aeg tagasi ütles ta kurvalt, et tal on vist mingi puue, et ta ei oska ikka veel lugeda. Mul hakkas temast nii kahju, et otsustasin teda natuke aidata. Seletasin, et küllap õpib ta õige pea ise lugema, kuid seni kuni ta veel ise ei oska saab ta teha kõiki neid asju mida ta juba oskab, näiteks joonistada, kirjutada, kuulata, jutustada jne samuti järele korrata, see oli viis kuidas P-K õppis lugema... Nimelt oli P-K äärmiselt pahane, et tema perega pühakirju ei saanud lugeda ja siis hakkasime kasutama seda meetodit, et mina lugesin ette ja tema kordas järgi. Ja oh imet, mõni kuu hiljem oskaski ta ise lugeda! Nii et võib öelda, et P-K õppis lugema tänu Mormoni Raamatule. Minu meelest nii vahva, et see oli tema esimene raamat, mida ta päris ise luges:)
Miks ma sellest kirjutan? Ehk on sellest postitusest kellegile abi. Lapsed on nii erinevad... Üks on kindel isiklik eeskuju on kõige tähtsam. Ma armastan lugeda. Minu armastus lugemise vastu on sütitanud nii lapsi kui ka KB-t.
Lugemisoskus teeb meid vabaks, annab inspiratsiooni ja igakülgset informatsiooni.
Ma ei tea mis neist ühel päeval saab, või pigem kes (ametialaselt). Kuid seda ma tean, nad on võimelised lugema ja mõtlema. Loodan, et ka võimelised ütlema mida mõtlevad...aga see on juba hoopis teine teema.
No comments:
Post a Comment