Üpris tavaline õhtu arutarus.

Minu jaoks võrdub elu õppimisega. Iga hetk annab võimaluse millegi uue ja huvitava teadasaamiseks, oskuse vilumiseks ja ammuteada tõe kinnistamiseks. Õppimine ja elamine on meie kodus nii põimunud, et tihtipeale pole arugi saada kus üks lõppeb ja teine algab...vaid neil vähestel hetkedel kui üks või teine lauaääres midag kirjutab-lahendab, on tõeliselt selge, et jah praegu keegi õpib. Hetkel kui ma seda teksti kirjutan uurib teise arvuti taga C-E midagi aianduse kohta, kuna tema on meie pere pea-aednik. Kas ta õpib? Mina arvan, et jah...kuigi keegi pole tal seda teha palunud ja hinnet ta selle eest ei saa:) M tegeleb K-M-iga. Kui mitte muud, siis kannatlikkust õpib ta hetkel küll. Keskmised poisid sosistavad voodis...oh õndsust, sotsiaalsed oskused kinnistuvad ehk minu jätkuvatest soovitustest üksteisega sõbralikult suhelda on ometigi midagi kasu.