31. nädal

Neljapäeval käisid kaks vanemat last Tartus koolis.  See oli senini kõige ebameeldivam kogemus konkreetse kooliga.  Kuna nad veetsid enamus ajast õpetajate toas ja nägid õpetajate "pahupoolt" oli šokk suur, avastus et Waldorfkooli õpetaja on ka ikkagi tavaline inimene, või vähemalt enamus neist:D  Oma klassi õpetajate ja mõne teise näiteks muusika, inimeseõpetuse ja ka Pauli klassi õpetaja kohta oli vaid kiidusõnu.  Häiris see, et õpetajate toas räägiti taga õpilasi ja nende vanemaid, teisi õpetajaid, teisi koduõppe peresid.  Ebameeldiv oli osade õpetajate sallimatu suhtumine.  Kooli lõpetamine tekitab alati mingi teatud pinge, aga eks me vist oleme naiivselt mõelnud, et saame kuidagi selleta.  Selgus, et see pole kahjuks eestis võimalik.  Loomulikult tuleb säilitada sisemine rahu ja mitte võtta endasse väljaspoolt tulevat(kaasa arvatud õpetaja, kool).  Lasta sel minna oma rada, meist mööda. 
Tegelikult tegime me enne selle õppeaasta alustamist koolile päris selgeks meiepoolsed tingimused.  Selle, et meil ei ole võimalik (ega ka soov) käia tihedalt koolis ennast näitamas.  Tookord ei jäänud justkui õhku küsimust, kust tulevad kevadel lõputunnistusele hinded.  Paistis et kokkulepe oli see, et lapsevanema hinnangut võetakse hinnete panemisel arvesse.  Nüüd aga jäi mulje, et ainult kool ja õpetajad on need kes hinded panevad.  Kõik õpetajad soovivad, et Carl teeks nende aines kontrolltöid, referaate, kirjandeid, suulisi vestlusi jms  Ausalt öeldes võiks neil edaspidi olla siis õpetajate poolt juba sügiseks kokku pandud kava, kes mida õpilaselt ootab.  Carl on tõesti äärmiselt kohusetundlik, usin ja püüdlik inimene. Teeb kõik mis vaja, lihtsalt reaalainetes jääb puudu andest.  Ta õpib ja õpib, aga selgeks ei saa.  Mis siis teha?  Tegelikult on ta matemaatikas väga palju arenenud.  Aga näiteks evolutsioonist ta põhimõtteliselt ei kirjutanud vihikusse ja selgus, et just see oli kõige tähtsam teema milles peab tegema suure kontrolltöö.
Muidu oli päris tavaline nädal.  Võibolla selle vahega, et Paul õppis usinamalt.  Meil on temaga praegu Kreeka epohh ja see paistab talle meeldivat.  Ta joonistas isegi kena Trooja hobuse:)
Marta oli ka suhteliselt tubli:)  Ainult viiulit ei viitsi enam mängida.  Kitarr on täielikult kõigi teiste pillide koha võtnud.
Berdiga laua ääres üldse ei õppinudki.  Samas on nii vahva kuidas ta on hakanud igat sõna igalt poolt lugema. 
Koduõpe on meie perele parim!