Nädala algus oli paljutõotav. Kõik lapsed õppisid tublilt ja siis...tuli haigus ning kõik jäi seisma. Kolmapäeva hommikul kuulsin ühe kõrvaga vahetpidamata piiksu. Hiljem käisime neljakesi - Carl, Bert, issi ja mina kinos "Kalapoeg Nemot" vaatamas, siis paistis kõik hästi olevat. Samal õhtul sain üle pika-pika aja käia kirikus abiühingu üritusel. Seal olles tundsin, et kõrvas midagi toimus. Kodus hakkas kõrv hirmsasti valutama, aga kuna olin lubanud pühapäeval Pillele, et Rene võib neljapäeval klaveritundi tulla, ei saanud ma ju nüüd ometi haigeks jääda! Palusin preesterluse õnnistust ja hoidsin kõrva soojas ning järgmisel hommikul oli kõik korras:D Ja siis tundis ennast neljapäeval halvasti Paul. Reedel tõusis tal palavik, laupäeval ründas palavik Berti ja lõpuks pühapäeval Martat. Ka Carl ja issi ei jäänud seekord haigusest puutumata. Ainus kes tänaseni haigeks pole jäänud (nagu tavaliset ikka) on Koit. Paistab, et järgmised paar päeva kuluvad ravimisele. Eks ole seegi mõnes mõttes õppetund:)
Carliga vaatasime eelmiste aastate lõpueksameid ja imestasime, et miks küll eelmise kevade omad varasemate aastatega võrreldes raskemaks on tehtud.
Marta võttis jälle klaverimängu tõsiselt.
Paul õppis usinalt ajalugu.
Berdiga jätkasime päevade, kuude, aastaaegade õppimist (loe:meelde jätmist), nii eesti kui ka inglise keeles.
Koit õpib teiste kõrvalt igasuguseid asju:D
Koduõpe on meie perele parim!
No comments:
Post a Comment